Miks me asju edasi lükkame? Vol 1

Siinne kirjatükk sai alguse minu enda elust. Oli idee teha blogipostitus kuu alguses, sest see on aeg, mil iga korralik postitaja oma postituse teeb. Samas ei olnud mul päriselt ühtegi kandvat ideed, mille peale endal silmad särama läheksid.

Kuu lõpp lähenes, rahulolematus enda suhtes suurenes ning oma varju vaadates hakkasin seal märkama vaikselt seal välja joonistuvaid iseendas pettumise jänesekõrvu. Samas hakkas välja joonistuma ka teema: sõber helistas ja kurtis, et jälle prokrastineerib. Mina ka.

Siinne mõtisklus on kõigile neile, kes lükkavad edasi tööde alustamist, lõpetamist või otsuseid. See aitab heita valgust mitmele põhjusele, mis meid prokrastineerima paneb.

Tihti tundub edasilükkamine lihtsalt turvalisem ja see on inimlik. Uurime, mis on selle turvalise edasilükkamise ja vältimise taga.

Endast aru saamine lahendab juba pool muret ning sealt on lihtsam edasi minna. Samas psühholoogiliste mustrite muutumiseks ei piisa mõnest päevast, isegi kui asjaga süvitsi tegeleda.

Käesolev blogipostitus on esimene viiesest seeriast. Nii et kerget sammu ja head lugemist!

Võimalus nr 1: pettumused ja läbikukkumine pole mu tugevaim külg

Vahel on tööd keeruline alustada või lõpetada, kuna ootused on endale kõrged, aga endas pettumisega toimetulek nõrgavõitu. Too pilk oma sisemusse ja uuri, kuidas su elus läbikukkumistega lood on.

Alusta mõtisklust lapsepõlvekodust, kus me õpime kukkuma ja sellega hakkama saam. Kuidas vanemad reageerisid, kui sul ei tulnud asjad välja ootustele vastavalt? Kas nad toetasid sind, kallistasid, õpetasid või hakkasid pragama ja süüdistama?

Kui tugev on su sisemine kriitik, kes sõdalase energilisusega eksimuste eest materdab? Mis rolllis on su sisemine sõber, kes vanemliku hoolitsusega toetab ja asjast üle aitab saada?

Kuidas reageerid oma läbikukkumistele? Hakkad endaga õiendama või tunned kaasa? Kuidas reageerid sõbrale, kes tuleb kurtma, et elus on keeruline etapp? Kas esmalt hakkad nõu anda või paned talle käe ümber?

Nendele küsimustele vastates võid mõelda skaalal 1st 10ni, kui kerge on lüüsaamistega toime tulla. Kui oled aru saanud, et väga hästi ei oskagi pettumuste ja kukkumistega toime tulla, siis on ka arusaadav, et sul on keeruline alustada või töid lõpetada.

Meie edukuse määrab suurelt jaolt just võime kaotuste ja pettumustega toime tulla. Kui teame, et saame neist kergelt üle, siis julgeme alustada, julgeme katsetada ja eksida.

Psühholoogiliste arhetüüpide maailmas esindab orvu arhetüüpi, kes pettub maailmas ja oma vanemates, tunneb valu, võtab enda eest vastutuse, leiab liitlased ja liigub edasi. Orvu arhetüüp mängib meie psüühikas positiivset rolli ja selle tulemuseks on kaastunne ja realistlikud ootused iseendale ja maailmale.

Selle arhetüübi negatiivne vaste on ohver, kes ei oska valu läbi tunda, aga oskab süüdistada. Ohver ei võta vastutust ja jääb arengus seisma. Kui tihti juhib sind ohvrienergia?

Viimaks võid mõtiskleda ka selle üle, kuidas su elus üldse valuga lood on. Kas sul on peavalud või on valu kusagil mujal kehas? Kui me ei luba teadlikult endal emotsionaalselt valu ära tunda ja surume selle alla, siis alateadvuses väljutab selle kehalise valuna.

Mida teha, et pettumustega paremini toime tulla?

1. Luba endal tunda valu, mida pettumused on elu jooksul tekitanud, ilma et langeks maailma või enda süüdistamisse ja võtaks ohvrirolli. Absoluutselt kõik inimesed maailmas pettuvad teistes või endas, pole olemas ideaalseid vanemaid, sõpru, töökaaslased, kaasasid, töökohti ega tulemusi. Valule mõtlemine pole piisav, seda peab läbi tundma. Pisarad on üldiselt parim märk, et tunned valu läbi ja lihtsalt ei mõtle valust. Siinne juhendatud meditatsioon aitab sind.
2. Õpi kukkuma, kaotama ja pettuma oma lähedaste keskel mõnd mängu mängides, olgu selleks kaardimäng, peitus või midagi muud.
3. Harjuta abi küsimist ja liitlaste leidmist, kui elus on keeruline. Abi küsimine pole abitu oigamine, vaid enda eest vastutuse võtmine.
4. Tunne endale kaasa ja hoolitse enda eest: poputa end ning õpeta hoolitsevalt. Muunda oma sisemine kriitik sisemiseks liitlaseks. Leebus ja enesele andestamine on üliväärtuslikud, et saaksime elus edasi liikuda, katsetada, eksida ja õppida. Et meil oleks sisemine tugi, kui kukume.
5. Õpi teistelt, nii inimestelt kui kulutuuridelt. Jaapani keraamika parandamise kunst kintsugi on parim näide, kuidas kultuuris hinnatakse kukkumist ja edasi liikumist. Katki läinud keraamika liimitakse taas kokku ja purunemisjooned kaunistatakse kullaga. Me kõik õpime kukkumistest ja vigadest. Need on meie teekonna jaoks kuldaväärt kasulikkusega. See kultuur õpetab, et eksisaamme ei pea häbenema, vaid hindama ja näitama.

Juhendatud meelerännak “Pettumustest ülesaamine”, 32 min

Võta klapid, leia mõnus koht, kus saad segamatult pikali visata ja pane meelerännak käima. Uurime, kuidas pettumustega elus seis on ja kuidas edasi liikuda.

Meelerännaku järgselt:

• Oled paremini aru saanud, kuidas eluteele sattunud pettumused Sind mõjutanud on
• Saad kontakti tunnetega ning vabastad need
• Tunned kergendust 

Selle seeria edasistes postitustes vaatame asjade edasilükkamise järgnevaid aspekte:

• loomispinge, mida ongi vaja, et asjad endas lõpuni küpsetada
• perfektsionism ja häbisse jäämise hirm, mis hoiab meid lõksus samadel sissetallatud radadel
• enesevihkamine, mida toidame, kui jätame tegemata olulised asjad
• enesest kaugenemine, kui võtame teha asju, mis polegi päriselt olulised